Eesti kaitsetööstuse võimalused 2026 – nišitootjate ajaaken protektsionismi eel
Eesti kaitsetööstusel on tänases keerukas olukorras harukordne ajaaken enda toodete aktiivseks müümiseks Euroopa tasemel. Sõja lõpp Ukrainas ja Euroopa eeldatav võimetus protektsionistlikke arenguid täiel määral vältida võivad selle akna aga õige pea koomale, kui mitte kinni lükata, kirjutab Rene Ehasalu, Eesti Kaitsetööstuse klastrijuht.
Rahvusvaheline julgeolekuolukord on algava aasta künnisel üha pingelisem ja sõdade-konfliktide uudised täidavad meie uudiseetrit. Reaalsete sõjaliste konfliktide taustal ja tulemusena on toimumas mitmesugused pikaajalise mõjuga protsessid, mis kujundavad ümber maailmakorra, milles oleme harjunud elama. Nii võis näiteks äsja lugeda meie põhjanaabrite presidendi Alexander Stubbi vaadet lähematele aastakümnetele, kus maailmakorra muutumisel on kolm erinevat tulevikustsenaariumit, millest positiivseim hõlmab arvestamist nii suurjõudude huvide kui ka lääne senise ühise väärtusruumiga.
Euroopa kasvav tähtsus
Nii Stubbi kui paljude teiste arvajate konsensus on, et ehkki ligemale 70 aastat püsinud rahvusvahelise korra ümberkujunemisel peaksid püsima jääma põhiväärtused, mis on mis on kujundanud ja kujundavad globaalse lääne omavahelisi suhteid ning koostööd teiste blokkidega, isegi kui väärtuspõhise arutelu kõrval tõusevad senisest enam esile ka regionaalsed ja riiklikud erihuvid. Ehk lääneriikidel tuleb harjumuspärase väärtusruumi hoidmisel senisest tõhusamalt seljad kokku panna.
Euroopa jaoks tähendab muutuv keskkond loogiliselt vajadust tõsta iseseisva toimimise võimekust nii kaitsevõime kui majandusliku konkurentsivõime osas. Majandus saab toimida turvalises keskkonnas, seega on Euroopa iseseisva kaitsevõimekuse ehitamine minu meelest prioriteet number üks. Pingestuval geopoliitilisel foonil ongi juba vaikselt toimumas arengud, mis pikemas perspektiivis kindlustunnet kasvatama hakkavad: kauaoodatud Euroopa “ärkamine” on käimas – juba 2024. aastal kasvasid Euroopa kaitsekulutused 17%, globaalselt aga 9%. Euroopa kaitse- ja lennundustööstuse käive edenes mullu üle 10%, kaitsesektori käive üksikult võetuna kerkis Euroopas 13,8% ja jõudis ligi 183,4 miljardi euro tasemele. Samal ajal püütakse toimetada ühiselt, et varustuse hanked, tarneahelad ja võimearendus ei sõltuks vaid mõnest suurest riigist või välistest tarnijatest – tarvis on paindlikkust, mitmekesisust ja killustumise vältimist nii palju kui vähegi võimalik. Seda peegeldavad ka strateegiline raamistik Readiness 2030 ja sellel põhinev plaan ReArm Europe: rohkem ühiseid hankepõhimõtteid, innovatsiooni toetamine ning kiire kohanemine muutuvas julgeolekuolukorras.
Uue ajastu täht on Saksamaa, kus väga kiiresti on toimunud mentaalne muutus, mis väljendub ka reaalses poliitilises tahtes rekordtempos kaitsevõimet kasvatama hakata. Mõned plaanid räägivad koguni poolest triljonist eurost Saksamaa kaitsevõime kasvatamisse lähiaastail. Ka Eesti jaoks on Saksamaa ülioluline partner, kuhu suuname suure osa oma tähelepanust, et meie ettevõtteid seal toetada.
Eesti kaitsetööstuse võimalused
Trend on selge: kaitsetööstus buumib. Ent kas see buum toob kasu vaid traditsioonilistele suurtööstustele või avaneb võimalus ka väiksematele agiilsetele mängijatele? Usun, et võimalusi jagub tänases konjunktuuris kõigile. Sajad miljardid voolavad sektorisse ja Eesti nutikad kaitsetöösturid on heas positsioonis, et sellest võita.
Euroopa on võrreldes USAga olnud kaitsetööstuses pigem traditsiooniline: palju raha on läinud traditsioonilisse sõjatehnikasse, tankidesse, laevadesse, jalaväevarustusse. Innovatsioon on jäänud kõrvalisemaks. Et kasvatada Euroopa võimet end ilma USA toeta kaitsta, peab see muutuma ja ongi juba muutumas. Eesti ettevõtete võimalus peitubki siin: ehkki meie tööstus on Euroopa tasemel on nišimängija, oleme paindlikud, paneme rõhku tootearendusele ja innovatsioonile. Just need on valdkonnad, kus eurooplastel king pigistab.
Eesti kaitsetööstuse märksõnad on droonid, droonivastane kaitse, elektrooniline sõjapidamine, sensoorika, situatsiooniteadlikkus, AI-põhine infoanalüüs, küberturve. Neis valdkondades oleme kiiresti kasvatanud nii arenduspädevust kui ammutanud kogemusi reaalselt lahinguväljalt Ukrainas. Lisaks on oluline tähele panna, et lõviosa Eestis arendatavatest lahendustest on nn “dual use” tooted, mis kombineerivad tsiviilkasutust ja kaitsetehnoloogiaid. See võimaldab meil pakkuda odavamaid, paindlikumaid ja samas kõrge tehnoloogilise kvaliteediga lahendusi madalama arenduskuluga, sest annab lahinguvälja kõrval võimaluse laiemaks kasutuseks.
Oluline on olla õigel ajal õige ukse taga. Esimesest kontaktist tegeliku müügini läheb kaitsesektoris sageli 3-5 aastat, sest reeglina on suurtes Euroopa hangetes mängus riigi raha. Maksumaksja raha kasutuselevõtmisel on viitaeg ja suured summad jagunevad tihti aastate peale. Keerukas koht on Eesti ettevõtete jaoks seega õiges positsioneeringus: kuidas olla õigel ajal õiges kohas ja õiges infoväljas õigete kontaktidega.
Sõja lõpust Ukrainas oleneb palju
Sõja lõpptulemusest oleneb palju meie edasise turvatunde ja elukorralduse osas. Muuhulgas muudab sõja lõpptulemus ka seda, missugune saab olema Eesti kaitsetööstuse tulevik. Üldises plaanis on ilmselt tulekul kaks suuremat arengut. Esiteks käib mis tahes rahuni jõudmisel korraks tööstusest läbi šokireaktsioon, mingid hanked ja protsessid võivad edasi lükkuda või ajutiselt pausile pandud saada. Tekkida võib seisak, mis ilmselt möödub siiski kiiresti, kuna kellelgi pole enam illusioone, et meie maailmaosa unine ja rahulik kulgemine samas vaimus jätkuda saaks. Teiseks pakub rahuni jõudnud Ukraina kaitsetööstus tulevikus kõva konkurentsi, kuna suur osa neid ettevõtjaid on läbinud tegeliku sõja. See tõstab märgatavalt konkurentsi Euroopas ja maailmas laiemaltki. Näiteks seegi, kui hakati rahuläbirääkimisi pidama, kukutas Rheinmetalli aktsiat nädalaga 25%, ehkki reaalset põhjust sel ju pole.
Protektsionismi on keeruline vältida
Kõik mõistavad, et Euroopa ja meie väärtusruumi edukaks kaitsmiseks on vaja toimetada koos, vältida killustumist ja protektsionismi nii palju kui vähegi võimalik. See on Euroopa teada tuntud nõrkus, ent samuti ka teataval määral paratamatus, mida meie rahvusriikide koosluses on sisuliselt võimatu vältida või välja juurida. Teadlik olemine aitab seda samas vast mingi piirini juhtida. See killustatus on peamine põhjus, miks Euroopa ei suuda veel täielikult USAga sarnast kõrgtehnoloogilist võimekust ning sellega kaasnevat iseseisvat kaitsevõimet saavutada.
Väikeriigina otsime meie loomulikult suurtest enam sünergiat ja koostöövõimalusi. Meie leib on nutikad nišilahendused, aga koostöös saame lisada suuremasse kaitsevõimesse oma osa. Peame arvestama sellega, et ühel hetkel hakkavad kohalikud maksumaksjad uurima, kuhu kaitseraha suundub, ja tekib surve, et arvestatav osa rahast jääks kodumaale. Praegu on seega omamoodi harukordne ajaaken, kus väikeriikide paindlikel ettevõtetel on lihtsam osaleda suuremates ELi ülestes ühisprojektides, joostes protektsionismi kasvust teadlikult ette. Eesti ettevõtted teevad maksimumi, et seda parimal moel ära kasutada.
Artikli fotol: Rene Ehasalu, Eesti Kaitsetööstuse klastrijuht. (foto: Delgado Photos)
ALLIKAS: Trade With Estonia