Eestil on hea stardipositsioon kestlike ärimudelite ja tööstussümbioosi arendamiseks
Tööstussümbioos on mõiste, mis viitab erinevate tööstusharude koostööle, mille käigus ühe ettevõtte laos seisev ressurss, tootmisjäägid või kõrvalsaadused muutuvad teise ettevõtte toormaterjaliks. See innovatiivne lähenemine võimaldab vähendada jäätmeid ja ressursikulu, aidates kaasa nii keskkonnasäästlikkusele kui ka majanduslikule tõhususele. Eestis, kus loodusvarade säästlik kasutamine ja keskkonnakaitse on üha enam tähelepanu all, võib tööstussümbioos pakkuda olulist panust jätkusuutlikku ettevõtte majandamisse.
TalTechi ärikorralduse instituudi jätkusuutliku väärtusahela juhtimise valdkonna doktorant-nooremteadur Margit Kull kirjeldab tööstussümbioos tööstussümbioosi kui sibulat – kihiline, kuid lihtsa tuumaga. „Tootmises lähtume materjalivoost, protsessist ja väljundist ehk toodetest, millest tekivad alati teatud materjalide ülejäägid. Küsimus ongi selles, et kuhu me need jäägid suuname? Kui saame neid oma tootmises kasutada mõne muu toote tegemiseks, on väga hea. Aga kui ei saa, siis kas Eesti ettevõtted on tõsiselt otsinud võimalusi ja uusi lahendusi, mida jääkidega teha? Teha koostööd teiste ettevõtetega, arendada koos teadusarendusasutustega uusi väljundeid, teha koostööd riigiga, kaasata pangandussektor või toetusmeetmete jaotajaid või ühiskonda üldiselt? Näiteks kui ettevõttel tekib palju jääksoojust, saab selle suunata kaugküttesse, aidates niimoodi kogukonda.”
Vähemolulised pole ka muud koostöövõimalused. Lisaks tootmises tekkinud või seisvatele ressurssidele on tööstustel võimalik vahetada lisaks materiaalsele varale ka immateriaalset – tehnoloogia, teadmised ja kogemused. Sellega luuakse süsteem, mis tasakaalustab majandust ja keskkonda ning loob uusi töökohti, nendib Kull. Majanduslikult saavad tööstussümbioosis osalejad rahalist kasu, keskkonna mõttes saavutatakse jätkusuutlikkus ehk tekib vähem emissioone ja ladestatavaid jäätmeid ning sotsiaalselt on see võimalus luua juurde uusi töökohti ja tõsta üldist teadlikkust.
Enamasti mõistetakse küll tööstussümbioosist tulenevat kasu, ent huvigruppidel ja ettevõtjatel võib tekkida küsimus, kuidas sellist süsteemi üldse luua? Kulli sõnul on üks võimalus olla ise algataja, tuues kokku ettevõtted ja asutused. Teine võimalus on lahendada koostöövõimalused sarnaselt Hiinale või USA-le, kus igas piirkonnas või osariigis on omad seadused ja võimalused. „Meie ühiskonda aga sobib ehk kõige paremini selline lahendus, kus kontaktide ja koostöö haldamise võtaks enda peale kolmas osapool, vahendades infot riigi ja erasektori vahel, viies kokku osapooli, tehes tasuvusanalüüse ja korraldades infopäevi,” toob ta välja.
Kull märgib, et üksinda on sellist lahendust keeruline välja töötada. Kuna liigume kestliku ärimudeli poole ja ringmajanduslikud eesmärgid tuleb kõigil asutustel oma strateegiasse kirjutada, on mõttekam koos pingutada! „Oluline on ühendada erinevad osapooled ning luua hästitoimiv paberivaba infosüsteem erinevate sektorite tootmisjääkide ja muude koostöövõimaluste kohta, mis samas ei tohi tekitada ettevõtetele lisakoormust.”
TalTechi ärikorralduse instituudi jätkusuutliku väärtusahela juhtimise valdkonna instituudi lektor Ulrika Hurt lisab, et materjalide tootmisjääkidega tegelemise kohta raamatust lahendust ei leia, kuid on palju seniseid praktikaid ja näiteid, kuidas sümbioosis nendega edukalt hakkama saadakse. On läbi viidud uuringuid sadade erinevate ettevõtetega ning kaardistatud nende koostöövõimalusi, kuid tööstussümbioos muutub ajas ja nõuab pidevat kohanemist. „Ühendust tasub kindlasti võtta kohaliku omavalitsusega, kes omab infot oma piirkonna ettevõtete, materjalide, võimaluste ja infrastruktuuri kohta. Iga ettevõte on oodatud osalema tööstussümbioosis, sest see toob kaasa edukama klastri ning annab palju nii piirkonnale kui ka kogukonnale.”
Kui kiiresti on Eestis võimalik jõuda kestlike majandusmudeliteni?
Eestis käib erinevate osapoolte koostöös hetkel aktiivne kliimaseaduse väljatöötamine, mis peaks jõustuma 1. jaanuarist 2025. Ettevõtete koostööplatvormi Rohetiiger arendusjuht Mikk Vainik on optimistlik: kliimaseadusest on sündimas palju head, seadus loob selged raamid ja põhimõtted, millest lähtuda.
„Suur hulk soovitusest, mida kliimaministeerium kogub, ei jõua küll kliimaseadusesse, vaid regulatsioonidesse, aga need on ka väga olulised,“ sõnab Vainik. Seadusesse soovitakse tuua idee Eestist kui testpolügoonist – ehk kui luua mingite valdkondade arendamiseks vastav keskkond, aitab see nende rakendumist kiirendada. Oleme juba mitmes mõttes katseväli tänu riigi ja erasektori koostööle, kuid koostööd tuleb pidevalt hoida. Näiteks on riigil võimalus arvestada riigihangetes rohkem roheaspekte. Ta selgitab „Meil pole võimalik jõuda kiiresti kestlikumate majandusmudeliteni, kui jätkame madala hinnakomponendi eelistamist. See on üks koht, kus tuleb olukorrale ja faktidele otsa vaadata ning leida viise olla ametnikele rohkem toeks, et nad julgeksid teha innovaatilisemaid hankeid.”
Uute majandusmudeliteni jõudmiseks on vaja selgemat, konkreetsete tähistega teekaarti, kuhu on märgitud konkreetselt aeg ning koht, millal ja kuhu soovitakse jõuda. Rohetiiger on võtnud ette viis suuremat ja enim ressursse raiskavat majandussektorit ja kaardistab konkreetseid eesmärke aastaks 2040. Alates 2021. aastast on olemas energeetika teekaart, mida Ukraina sõja tõttu tuli ümber teha, mullu valmis ehituse kestlikkuse ning tänavu veebruaris transpordi teekaart. Loomisel on maakasutuse ja tööstuse ringmajanduse teekaardid.
Vainiku sõnul on hea harjutus, mida saavad teha kõik ettevõtjad: tuleb mõelda, mida oma ettevõttes saab vähendada ja üldse ära jätta, mida suurendada ning mida uut teha? Näiteks Eesti riik: mingisugune maksubaas jääb alati alles, samas on võimalik ära jätta füüsiline. Vähendada saab subsiidiumeid n-ö pruunile majandusele ning luua midagi täiesti uut, nagu on e-residentsus. „Ja nii tasubki mõelda, mida sina ettevõtjana saaks oma äris või ühiskonna ees kestliku majandusmudelini jõudes ära jätta ning kui kiiresti? Mida saaksid teha paremini ja teistmoodi?”
Väikseid samme saab iga ettevõte astuda kohe, näiteks loobuda uute mööbliesemete ostmisest, vähendada digiprügi, minimeerida sõltuvust fossiilkütustest, kokku hoida energiatarbimiselt, tööreisidelt ja lendamiselt. Samuti tuleb õppida kasutada andmeid enda kasuks ja leida kokkuhoiukohti. „Kõik võiksid mõelda, mida nad saavad teha oma elus, tööl ja organisatsioonides, et elu Eestis oleks 5, 10 ja 15 aasta pärast kestlikum. Seda teadlikkust tuleb kasvatada ja viia iga inimeseni,” ütleb Vainik. „Väga oluline on küsimus „miks”? Miks me midagi teeme, kas me saame probleemidest ühtmoodi aru ning kas saaks teha teisiti? Küsides rohkem „miks?”, jõuame kiiremini kestlike majandusmudeliteni.”
Artikkel on valminud konverentsi „Roheline Laine 2024” salvestuse põhjal.
Kui soovid rohkem teada saada ja osaleda tööstussümbioosi arendamisel, siis tule liitu tööstussümbioosi seminariga! Rohkem infot ja registreerimine: Tööstussümbioosi algatamine Eesti maakondades – EASi ja KredExi ühendasutus