INTERVJUU | Eestit külastanud Saksa digihariduse ekspert: Eesti võiks suunata vähem raha betooni ja rohkem õpilaste digivahenditesse
Kuidas paistab Eesti hariduse digivõimekus kõrvaltvaatajale? Saksamaa digihariduse nõustaja ja koolitaja dr Dorothee Pietzko, kellel on ka varasem koolijuhikogemus, külastas hiljuti Eestit, et tutvuda siinsete hariduslahenduste ja EdTechi ökosüsteemiga. Intervjuus jagab ta muljeid Eesti tugevustest – nagu varajane loodusainete ja koodikirjutamise õpetus, andmepõhine koolihaldus ja vanemate kaasamine – kuid ei pelga ka kriitikat.
Tema sõnul on Eesti koolides tugev digitaristu ja õpetajakeskne õpikäsitus, kuid see ei lähe kokku ootustega 21. sajandi õpilasele. Õppetöös kasutatakse vähe õpilastele mõeldud seadmeid, puudub selge visioon, kuhu digiharidusega liikuda, ja liiga palju ressursse läheb uhketele koolihoonetele. Saksa kogemusele tuginedes soovitab ta rohkem keskenduda iseseisvale, õpilaskesksele ja digiseadmetel põhinevale õppimisele.
Intervjuus tuleb juttu ka sellest:
- millised Eesti EdTechi lahendused võiksid Saksamaal edu saavutada,
- miks Eesti õpetamisstiil tundub välisvaatlejale „vana kooli“ oma,
- milliseid praktilisi samme peaksid Eesti haridusasutused ja EdTech-ettevõtted astuma, kui soovivad Saksamaaga koostööd süvendada.
Dr Pietzko usub, et Eesti digihariduses on suur potentsiaal, kuid nüüd on aeg astuda järgmine samm – panna tehnoloogia lõpuks ka õpilaste kätte.
Dorothee, milline üldmulje jäi Teile Eesti haridussüsteemist ja selle seosest digilahendustega? Mis üllatas, inspireeris või meelde jäi – kas mõni lahendus, kool või inimene?
Mulle avaldas sügavat muljet Eesti suhtumine haridusse. Kõik näivad mõistvat, et kvaliteetne haridus on oluline nii iga üksikisiku kui ka kogu riigi edu jaoks. Eriliselt jäi silma varajase lapsepõlve haridus – juba väga noortele lastele õpetatakse matemaatikat ja koodikirjutamist. Bioloogia ja keemia õpetajana märkasin ka seda, et Eesti panustab loodusteaduste õpetamisse ka väljaspool digivahendite kasutust. Ja olgem ausad – Eesti koolihooned tundusid minu silmis lausa luksuslikud.
Kas mõni konkreetne kool või digivahend jäi eriti silma?
Eesti oli väga eesrindlik kui juba 2000ndate alguses loodi eKool – ajal, mil sellised süsteemid mujal maailmas olid veel kauge tulevik. Jätsite mulle mulje, et oskate suurepäraselt koguda ja kasutada andmeid, et toetada õppijat individuaalselt. Samuti avaldas muljet, kuidas digiseadmete abil kaasatakse lapsevanemaid laste õppimisteekonda. Kahjuks ei olnud mul võimalik tunde jälgida ja näha teie EdTechi lahenduste kasutust reaalajas koolitunnis.
Millised EdTech-lahendused tundusid kõige mõjusamad või uuenduslikumad? Kas tahaksite neid näha ka Saksamaal?
Futuclass tundus väga uuenduslik, eriti seoses VR-i kasutamisega, mis Saksamaal alles vaikselt areneb. Õpilaste vaimse tervise toetuseks mõeldud rakendused on Saksamaal peaaegu tundmatud – see oleks kindlasti huvipakkuv valdkond. Praktikal jäi mulle samuti silma. Tundub, et see sobiks hästi ühe Saksa idufirmaga, mis toodab õppevideoid füüsika ja keemia tundideks – nad võiksid suurepäraselt üksteist täiendada.
Millised on Eesti ja Saksamaa digihariduse erinevused?
Õppimiskultuurid on väga erinevad. Eestis tundub õpetamine olevat õpetajakeskne – õpilased istuvad ridades ja kuulavad üsna passiivselt. See tundus mulle „vana kooli“ stiilis õpetamisena. Võib-olla on siin veel mõjusid varasematest, hierarhilistest õpetamismudelitest. Mainiti ka, et Eesti õpetajate keskmine vanus on umbes 55, mis tähendab, et paljud neist on välja koolitatud nõukogude ajal. Seetõttu kasutatakse digiseadmeid peamiselt õpetaja laual, samas kui õpilastel neid tundi kaasa võtta ei lubata – ainult isiklikud mobiiltelefonid vahetundides.
Saksamaal püüame õpetajakesksust vältida. Fookus on õpilaste aktiveerimisel: töötatakse paaris või rühmades. Digivahendid muudavad selle lihtsamaks. Saksa koolis näeb sageli, kuidas õpilased kasutavad tahvleid või sülearvuteid – mitte ainult õppesisu tarbimiseks, vaid ka digioskuste arendamiseks igapäevase kasutuse kaudu.
Mida võiks Eesti Saksamaalt õppida ja vastupidi?
Eesti võiks julgemalt liikuda õpilaskesksema ja iseseisvama õppimise poole ning panna digiseadmed rohkem just õpilaste kätte. Saksamaa seevastu võiks õppida Eestilt, kuidas edukalt korraldada digihalduse süsteeme ja kuidas kasutada andmeid õppimise toetamiseks – eriti lapsevanemate kaasamise osas.
Kuidas saaks Eestis igapäevases õppetöös digivahendite kasutust tugevdada?
Esmalt tuleks luua selge visioon – milline peaks välja nägema Eesti kool digitaalse õppimise osas aastaks 2030? See küsimus jäi mu vestlustes Eesti ekspertidega vastuseta. Samuti tuleks mõelda koolide varustatusele: rohkem seadmeid õpilastele – ideaaljuhul 1:1 (üks seade iga õpilase kohta). Kui rahalised võimalused on piiratud, siis tasub ehk hoonete luksuse arvelt investeerida rohkem tehnoloogiasse. Ja muidugi tuleb õpetajaid koolitada, kuidas neid vahendeid targalt õppetöösse lõimida. Haridustehnoloogide võrgustik on teil juba olemas – see loob väga hea pinnase edasiminekuks.
Millised Eesti EdTechi lahendused tunduvad Saksamaa turu jaoks paljulubavad? Mis on peamine soovitus turule sisenemiseks?
Saksamaal vajame tuge mitmes valdkonnas: varajases lapsepõlve hariduses, keeleõppes (eriti sisserändajatele), loodusteadustes ja andmepõhises õpiteekonna toetuses. Vaimse tervise rakendused ja logopeedilised lahendused võiksid samuti täita huvitavaid nišše. Aga kõige tähtsam soovitus on: mõistke Saksamaa haridussüsteemi põhjalikult. See on keeruline ja keeruline on ka leida õigeid kontaktisikuid.
Mida peaks Eesti EdTech kindlasti teadma Saksamaa haridussüsteemi ülesehitusest?
Süsteem on keeruline isegi kohalike jaoks. Rahaline vastutus on jaotatud mitme tasandi vahel:
- Saksamaa haridusministeerium (föderaalne)
- 16 liidumaa haridusministeeriumid
- Kohalikud omavalitsused
- Koolijuhid ja õpetajad
Lisaks on veel kirjastused, meediakeskused, loodusainete võrgustikud jne. Õige kontakt sõltub teie tootest. Samuti tuleb arvestada, et avalikud hanked peavad vastama Euroopa Liidu hangete reeglitele. Andmekaitse on Saksamaal väga oluline teema, mis teeb andmepõhise digitaliseerimise keerulisemaks.
Kuidas võiks Eesti EdTechide Saksamaale sisenemist toetada?
Enne turule sisenemist tuleks endalt küsida:
– Millist toodet tahame tutvustada?
– Kellele see on mõeldud – õpetajale, koolile, omavalitsusele, liidumaale?
– Millist probleemi see lahendab?
Fokuseerige paari toote peale ja toetage neid tugevalt. Ma ei ole kindel, et väikeettevõtted suudavad iseseisvalt Saksamaa turul läbi lüüa – nad vajavad tõenäoliselt rohkem koordineeritud tuge.
Milles võiks Eesti EdTech Saksamaale tegelikult väärtust lisada?
Lisaks juba mainitule, nagu näiteks vaimne tervis ja keeleõpe, näen potentsiaali varajase arengu, loodusainete ja isikupõhise õppetoetuse digilahendustes. Aga vaimse tervise valdkonnas tuleb esmalt uuesti mõtestada Saksamaa suhtumine – digilahendused ei tundu siin veel usaldusväärsena.
Millistele teemadele peaks Eesti haridussüsteem tulevikus keskenduma? Millest tasuks kinni hoida?
Digihaldus ja üldine taristu on väga head, aga minu hinnangul tuleks keskenduda rohkem õpilaste digipädevustele ja iseseisvale õppimisele. Kesk- või isegi põhihariduses peaks igal õpilasel olema igapäevaseks kasutuseks tahvelarvuti või sülearvuti. Õppimine peab liikuma rohkem iseseisvuse ja paindlikkuse suunas – eriti nüüd, mil tehisintellekt on haridusse jõudmas.
Millised oleksid esimesed praktilised sammud Saksamaa ja Eesti EdTechi koostööks, eriti tehisintellekti valdkonnas?
Esiteks tasuks korraldada koolide külastusi ja õpetajate vahetust. Reaalne kogemus annab palju. Erasmus+ projektid või kahe riigi koostöös loodud pilootprojektid VR-i ja AI kasutuseks oleksid väga heaks alguseks.
Kui Eesti teeb vastukülaskäigu Saksamaale, siis millest oleks kõige rohkem kasu?
Eesti EdTechi esindajatele oleks kasulik näha Saksamaa klassiruume ja digiseadmete tegelikku kasutust. Aga veelgi olulisem oleks minu meelest see, kui Eesti haridusametnikud tuleksid külla – et näha, kuidas digivahendeid pedagoogiliselt integreeritakse. Tõtt-öelda tundusid Eesti klassiruumid selles osas mõnevõrra mahajäänud.
Millist koostööd võiks teha, et luua pikaajalisem side Eesti ja Saksamaa EdTechi vahel?
Alustuseks tuleks mõista Saksamaa haridussüsteemi struktuuri ja sellele tuginedes luua strateegia:
– Millised tooted?
– Millistele klientidele?
– Kellele läheneda ja millise toetusega?
Fokuseerige ja toetage valitud suunda sihipäraselt. Kahtlen, kas väikeettevõtete n-ö üksinda seiklema jätmine on jätkusuutlik – nad vajavad koostööd ja tuge.
Mis motiveerib Teid isiklikult Eesti EdTechi vastu huvi tundma ja millist rolli näete endal tulevikus?
Olen digihariduse entusiast. Usun, et digitaliseerimisel on tohutu potentsiaal muuta õppimist paremaks ja tõhusamaks. Endise koolijuhina ja Saksamaa haridussüsteemi hästi tundva inimesena saaksin toetada Eesti EdTechi turule sisenemisel, aidata luua kontakte ja alustada pilootprojekte.
Eesti haridussüsteemile saan abiks olla näiteks külaskäikude korraldamisel, õigete koolide leidmisel ja õpetamismeetodite arendamisel. Siia alla kuulub ka AI lõimimine haridusse.
Olen valmis olema see „sild“, kes toob kokku Eesti EdTechi ja Saksamaa hariduse.
Minu unistuste töö oleks arendada välja väga digitaalselt õppiv kool – Eestis või Saksamaal –, kus mõlema riigi parimad digilahendused ja pedagoogika sulanduvad ning AI on targalt lõimitud igapäevasesse õppimisse.
Saksamaa ajakirjanike pressireis Eesti haridustehnoloogia sektori tutvustamiseks toimus Euroopa Liidu rahastusel. Ajakirjanikega liitus ka haridusvaldkonna ekspert Dorothee Pietzko, kes panustab aktiivselt Saksamaa koolide digitaliseerimisse.
Hea ettevõtja! Kui oled huvitatud Saksa turust, võta julgelt ühendust EISi kohapealsete ekspordinõunikega:
Tiina Kivikas
Ekspordinõunik (Saksamaa)
E-post: tiina.kivikas@eis.ee
Mobiil: +499 113 749 548
Keeled: saksa keel, inglise keel, eesti keel
Leana Kammertöns
Ekspordinõunik (Saksamaa)
E-post: leana.kammertons@eis.ee
Mobiil: +49 1578 6027 016
Keeled: saksa keel, inglise keel, eesti keel